Mis siis, kui sa oled enda meelest tavaline inimene, kel aga on elus üks asi väga halvasti läinud ja seetõttu oled sa sunnitud kellegi huvides vastu võtma ebameeldivaid, kõrge riskiga töid? Mis siis, kui järjekordne töö paiskab su maailmadesse, mille olemasolust teavad vähesed ja sinu ümber hakkab toimuma midagi veidrat? Ja sa saad järjest enam aru, et kõik toimuv käib sul üle jõu…
Nad olid vaevalt metsa vahelt välja jõudnud, kui Stefan relva haarates tee kõrvale põõsastesse viskus. Oldi jäi hetkeks nagu soolasammas seisma, ent laskus siis aegamööda kõhuli ja veeretas end teisele poole. Kui ta kaaslase poole vaatas, ajas see end ühe puutüve taha hoidudes püsti ja jõllitas jõele.
Seal liikus paat. Valge pikk sõudepaat, milles oli seitse valget kogu. Paat libises ebaloomulikult kiiresti üle vee ja need seal paadis ei olnud kindlasti inimesed. Need olid väiksemad, tundusid olevat paljad ja peas oli neil mingi läikivate sarvede ja madude pusa, niipalju, kui Oldi paarisaja meetri kauguselt läbi võbeleva optilise sihiku aru sai.
Nad vahtisid sõnatus vaikuses, kuni paat kadus jõel hõljuvas hämus.
„Mjah,” venitas Stefan lõpuks teele tagasi tulles. „Ütle vähemalt, et sa nägid sedasama, mis mina?”
„Hatifnatid,” noogutas Oldi.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.