Romaani peategelasteks on sõjaväkke võetud vastsed nekrutid.
Sõdurikastike käe otsas, astus Hugo hommikul kogunemiskoha poole. Seal oli hulk samaseid sõdurikastikestega noormehi ees. Enamik varem saabunuist olid ilmselt maapoisid – tüsedad, vaiksed ja näisid oma kaabudes, maaülikondades ja säärsaapais kuidagi kohmakad. Ta silmas õuel koolivenda ja astus juurde. Liigselt maamehelik ja kohmakas heasüdamlik Karl, koolis Kaarliks hüütud, avaldas siirast rõõmu, kaua sõbra kätt pigistades. Hugo ulatas käe samas seisvale, kelles arvas Kaarli isa tundvat. Isagi hoidis ta kätt tükk aega sõbralikult peos ja võttis samast poja sõdurikastist viinapudeli, millel kork võetud ja pealt nähtavasti maitstudki, ning pakkus tulijale:
«Noh, kroonumehed, laske viina! Teil mõlemal pikk tee jalge ees.»
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.