Ümberringi lai lage mustmullastepp, ei ühtegi puud, kivi ega veekogu.
Suurt visadust on vaja olnud, enne kui siin hakkasid õitsema aiad, lokkama viljapõllud ja vett andma sügavad kaevud.
Majad seisavad ridastikku tänava ääres, igaühe ümber viljapuuaed. Suvel lõõtsuvad siin kõrvetavad tuuled, sügisel kisub pori saapad jalast, talvel märatsevad tuisud ja paugub pakane. Aga kui kiire ja kärme on siin kevad! Päevalill aina viskab kasvu juurde, kõrvits paisub üha ümaramaks. Juba tehakse kolhoosis heina, koristatakse vilja, riiginorm veereb elevaatori poole. Kõik on nagu varemgi, ainult nüüd ei saada viljavoore mehed, vaid vanad taadid ja naised.
Hommikuti aga kogunetakse tallide juurde ning oodatakse, millal külanõukogust tullakse rindeuudiseid teatama. Ja kui Informbüroo teadaanded on ette loetud, minnakse jälle vaikides tööle. On teine sõjasügis – 1942.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.