Autoril on mõistagi kõigi olukordade suhtes olemas hinnang. Paraku pole see jutustus ei kihutus- ega uinutuslugu. Lugejale on jäetud ruumi oma eraviisilise arvamuse loomiseks, mis ei pea sobituma ühegi tegelase julma rolliga. Kindlasti pole selles loos ühtki nii eeskujulikku tegelast, et sarnaneda lugeja isiksusega. Tegelik maailm on võrratult kaunim siinkujutatud melus osalenute egotsentristlikust nägemusest. Samas peab autor silmas, et teoses poleks käsitletud ühtki tegelast nii barbaarsena, et sellist ei saaks kohata juba homme.
Meie saatuse finaalid ripuvad kui palitud varnas, oodates oma viimase kasutamise tundi, me vaid ei saa seda ennustada. Siinkohal tarvitaksin hea sõbra ütlust: «Ma ei tea kedagi, kes oleks oma perekonna heaks nii palju teinud ja ma ei tea kedagi, keda oleks tema peielauas süldisööjate poolt nii palju süüdistatud.»
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.