Ego

Kadri Kõusaare esikromaan «Ego» ületab mitmeid kirjanduslikke vastandeid. Kui literaadid eristavad «keeletundjaid» ja «elutundjaid», annab Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust õppiv Kõusaar silmad ette enamusele elulähedikele. Kõusaar on maailmarändur, mitte tugitooliharitlane. Tundes hästi siinset olustikku, omat ta ometi ka märksa avaramat kultuuritaju ning käsitleb terase kaasaelamisega kõiki ühiskonnakihte. Samas on tema stiil erakordselt särtsakas «Ego» intensiivsus tuleneb rohkeist vaimukaist kujundeist ja mõistujuttudest. Nõnda pakub teos huvi nii ideegurmaanile kui lihtlugejale.
«Ego» on lugu dramaatilistest suhetest ja eksootilistest paikadest. Kuid see on ka romaan ühe romaani sünnist; see sünd lükkub aina edasi — ent kui raamat lõpeb, avastab lugeja, et on just sedasama romaani lugenud. «Ego» on liikumise eleegia — püsiv iha tabada midagi teispool silmapiiri, ühtviisi kauget ja hingelähedast nii tuhatnelja ratsutajale kui ratastooli aheldatule. Seda püüdlust ümbritsev maskeraad on kohati groteskne, kuid maskide alt kumavad põnevalt inimlikud pärisnäod. «Ego» särtsuva, sädeleva ja paiguti okkalise päälispinna all on soe süda.
Berk Vaher