See on läbinisti Iisabeli tundeline armastuslugu. Ta on ju eluks ajaks ühte kiinduv tüüp, kuid armastab ometi samaaegselt kahte meest. See on süü, kohusetunde ning andestada suutmise lugu.
Romaanis vaheldub kaks plaani – Iisabeli mina-elu ja elu kulg vanade hooldekodus, kus Iisabel käib kord nädalas ema vaatamas. Nõnda saab ka lugeja temaga koos otsast lõpuni käia läbi õnnetute varjupaiga ja võtta seda kui stagna-aja haige ühiskonna üldistust.
Iisabel jätab seljataha ühe läbikomponeeritud ajalõigu oma elus, kunstis ja hingevaevas, mis saab omakorda millegi uue alguseks ja lootuseks.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.