Toomas Raudami lugude tegevuspaigaks on tihti kino, higi ja kommipaberite järel lõhnav kinosaal, kus naised nutavad ja mehed tukuvad, väiksed poisid aga pistavad käe oma kõrval istuva tüdruku põue… Seekord on Raudam välja pakkunud tüübid, kellele kino-armastuset jääb väheks, kes on ISE KINO, kelle peas elavad kinomehaanikud ja projitseerivad silmaavadest huvitavad filme. Sellised on Jaak Kino ja Kino-Mati, üks valmisprodukt, kaamera ja kino ühes isikus, teine rändkino mehaanik, kelle jaoks kino on kirik, filmi näitamine aga püha talitus, mida ei tohi segada ning kes ei kujuta elu ette ilma kinota, ilma sahiseva filmilindita ja ekraanile paiskuva valgusjoata… Kolmas lugu «Kuidas kirjutada kirjutamist» on Romani ja Roma, eesti poisi ja mustlastüdruku armastuslugu, mille tõelist peategelast, liikumapanevat jõudu, pissipotti, võite näha raamatu kaanel.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.