Enne esimest maailmasõda vedas Mihkel piiritust. Julgust tal oli, julmust oli, kuid siis, kui asi päris hoogu läks, jättis ta järele lihtsal põhjusel — mitte keegi ei olnud nõus hakkama tema paadikaaslaseks. Nimelt uppus ühel reisil Meemelist tagasi temaga kaasasolnud mees.
Muidugi — piiritusepaat pole klooster, piima seal ei jooda ning säärane õnnetus on alati võimalik. Kuid Mihkli kohta hakkas liikuma tume, salajane kõmu, nagu oleks tema käsi segatud sellesse surma. Võib-olla üks või kaks inimest usuvad seda kogu külas, ja needki ebakindlalt, kuid inimene elab ja tema peal on tõestamata süüdistuse vari, mis, kui selles oleks ka sajas osa tõtt, on küllaltki hirmus.
«Ma usun, ta tappis aeruga,» lõpetas Ingel.
Oleks võinud panna ka viie, aga “Õhtu Nekrassoviga” mõjus võõrkehana muidu külakeskses teoses. Smuul annab huvitava, tõsi küll subjektiivse, sissevaate 1950ndate Kodu-Eesti ühiskonda. Kuulujutud peatsest rahareformist ja sellest tulenev ostupaanika. 1946. aasta viljaikaldus NL-s ja sellest tulenev viljaga spekuleerimine, millest ma peaaegu midagi ei teadnud (Leberecht oma “Valgus Koordis” siiski mainib viljaikaldusega seonduvat). Meeldejäävam oli ehk neljas kiri, “Seafarmi juhataja”, kus Smuul esitab uuendusmeelse lahkusulisest farmijuhataja kuju.