Romaani tegevus toimub jõukas Kauri külas 19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi kahekümnendate aastateni, asunikutalude jagamise ja mõisate riigistamise aegu.
«Paari-kolme aasta pärast ei uskunud ka Kauri mõisa parun enam, et asunike majadele oleks rattaid vaja. Need istusid nii kindlalt oma kruntide keskel ja kuusehekid nende ümber olid nii seda nägu, et nende juured on sülla sügavusel ja nad on valmis oma peremehi kaitsma mitte ainult talvetuisu, vaid igaühe eest, kes neile kurja mõttega lähenevad.
… Jaanilaupäeval, see on Võidupüha hommikul, lehvib iga talu õuel lipuvardas sini-must-valge lipp. Parun Dietrich von Rosenthal tunneb, et ajaloos on möödas üks pikk periood, mille lõppu see rahvas siin on seitsesada aastat oodanud. Nüüd on see käes. See on üks vapper rahvas!»
Aili Viitar, hariduselt filoloog, elukutselt koolmeister, ei loe end kirjanikuks, vaid ainult kirjanduse õpetajaks.
«Kummelimuru» on elust enesest maha kirjutatud romaan. Peaaegu kõikidel tegelastel olid prototüübid ja peaaegu kõik sündmused on tegelikult aset leidnud.
Ehk annab «Kummelimuru» mingisugusegi pildi meie lähemast minevikust ja ehk võrdleb meie tänane talurajaja oma rasket algust endise talu päriseksostjaga või asundustalu rajajaga, kelle juhtlauseks oli: Jumala abiga, o m a s t jõust, aga mitte mõne Soome või Rootsi hästi sissetöötatud suurtalu pidajaga. Siis ta ehk näeb, et raskeid päevi on ikka olnud ja meie praegused ehk polegi need kõige hullemad.
Soovin, et «Kummelimurust» saaks Eesti lugejale biblioteraapia!
Aili Viitar
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.