«Käesolev jutustus (pisut üle pakkudes julgen teda mõnikord isegi lühiromaaniks nimetada) on minu senistest teostest kõige mahukam. Tegelastel prototüüpe ei ole. Kui aga keegi neid vägisi leida püüab, siis rahustaksin teda Hašeki sõnadega: «Jäägu, nagu oli, eks midagi ikka olnd, ega kunagi pole olnd, et kuidagi polnd.».»
Teos on nõukogude perioodi kohta suht vabameelne. Seletada võib seda vist 1960. aastate ideoloogilise surve lõdvenemisega. Peategelaseks on noor karjääriinimene, kes parasjagu on saabunud metropolist ja otsib endale Eestis tööotsa. Tegelane räägib üsna sundimatult oma kogemustest , plaanidest ja meetoditest.