«Ometi kord tulid sa, ootasin sind tükk aega,» ütles Karl toolilt tõustes ja Ainole vastu minnes, kui see õhetava näoga uksest sisse tormas.
Viimasel ajal juhtus sagedasti, et üliõpilane neidu kodust ei leidnud. See pani noormehe mõtlema: oli midagi uut ja arusaamatut ilmunud, millest tema tõsine, aeglaselt töötav peaaju ei suutnud läbi tungida.
«Kas me ei läheks jalutama?» küsis Karl.
Neiu kogu olemuse läbistas äkiline nõksatus, nagu oleksid noormehe sõnad talle midagi meelde tuletanud.
«Jalutama…» kordas neiu ja istus lähemale toolile.
«Mis sul täna on? Kus sa käisid?» küsis noormees neidu silmitsedes.
«Väljas… niisama.»
117 lk.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.