Läbi kevadvärskete lehtede imbub puiesteele kummalist rohekassinist valgust, mis ei sarnane ühegi teise valgusega maailmas. Ainult et enamik inimesi ei oska seda märgata – vähemalt niimoodi arvab jutustuse «Kogu maailma puiesteed» kangelane oma esmaavastajarõõmus.
Seda kummalist valgust kogu maailma puiesteedel võibki pidada käesoleva proosavalimiku kümne väga eriilmelise loo ühendavaks teljeks. Looduspildid ja linnamaastikud oma pooltoonide ja nüanssidega annavad neile omalaadse õhustiku.
Tõsiolustikuliselt lahenduselt («Tark september») nukra groteskini («Võrratu naljahammas») või absurdse huumorini («Telepaatiline novell») – kõik need on lood noortest ja mitte enam päris noortest inimestest, tõsistest ja naljakatest, ausatest ja virilatest; ja kõigil neil on oma «kummaline puiesteevalgus». On see tõeline või kõverpeegellikult moonutatud, sõltub muidugi inimesest enesest.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.