Jäin norgu kui leinakask. Ütleks keegi, miks südantliigutav ilu, mis enamuse inimestest naerma ja hõiskama sunnib, minule terve elu kestel nutu peale on ajanud? Kas sellepärast, et tajun selle möödumist, kaduvust, enda võimetust peatada aega, mis kõik kauni ning väärtusliku endaga kaasa viib? Kuigi tean, et meie väikesel maal õnneks vahelduvad aastaaegade värvid ja kõik mööduv kordub taas uuesti, on minus tõepoolest puhas hirm alailma peidus, mis sõnadesse valatuna kõlaks lühidalt:«Aga kui mind siis enam seda kõike nautimas ei ole?»
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.