Romaan «Tema» on kompaktne, üldistav, tungib inimloomu keerdkäikudesse ja esitab igavesi küsimusi eneseleidmisest, lähisuhete võimalikkusest, reetmisest, üksindusest ja valest.
«Kerge iivelduse tunne tekkis lugedes ja sain aru, et olen seda tundnud siis, kui lennuk hakkab kõrgust kaotama, et maanduda. Kõrvad lukkus peaaegu ja süda veidi paha. Teeb seda ebakindlus, põhja puudumine, see, et on valida ainult kahe üksteist välistava lahenduse vahel? See, et pole valida. Peategelase loomus juhib sündmusi vääramatult lootusetu lõpu poole. Eneseuhkuse ummik, iseloom ongi saatus. Inimest võib muuta vist ainult armastuse või surma lähedus, aga seekord on mäng läinud liiga kaugele.
Rasked hingepiinad, mida kannatavad tragöödia kangelased, äratavad meis kaastunnet ja lepitavad kangelase süüd (tragöödia määratlusest).
Imelik on ainult, et paremaks tahavad saada üksnes need, kes on niigi küllalt head. Küllalt head, et tahta loobuda oma egoismist. Võib-olla võtab peategelane endale liiga suure vastutuse. Igal tema teol on küll tagajärg, aga need on ka teiste tegudel. Temast on võimalik aru saada ja teda on võimalik armastada, ja kui ta seda ise teaks, oleks see üks hoopis teine lugu.»
Triin Soomets «Temast»
Kolm esimest peatükki ei suutnud mind mitte kuidagi köita. Pidin raamat juba peaaegu nurka viskama, kuid lugesin siiski edasi. Ja õigesti tegin.