«Aga mul on juba laigud peal,» vaidleks Sebastian ägedasti vastu. «Kulla härra, ma ju mädanen täie hoo ja innuga!» Tõepoolest laiuks tema vasakul oimukohal – sinna nooruk nuiaga äigaski – rohekas ja vinav koolnulaik. Isegi mingi ämblikuvõrkjas hallitusekord leviks selle ümber, kattes poole kelmikalt vilkuvast silmast. «Ja lõhn ennekõike! Ma olen oma pika elu vältel pidanud välja kannatama palju märkusi haisvate jalgade pärast, kuid noh, mis on nende lõhn selle kõrval! Tühiasi!»
«Aga võib-olla on see kõik kokku üks suur autosugestioon?» ei jätaks noormees Sebastiani, oma surnuõiguste eest võitleva Semimortuuse kiusamist. «Kui inimese hing millessegi väga-väga usub, siis võib ka tema maine keha sellesse uskuma hakata. Selliseid asju on ennegi juhtunud.»
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.