1946.-1947. aasta talvel, kui viibisin laevaga järjekordselt Tallinna sadamas, tuli pardale säärsaabastes noormees, hall tolmumantel vormi varjamas. Istus mu kajutis teispoole lauda ja võttis portfellist mingi paberi.
«Teie toimiku täpsustamiseks vajaksime mõningaid lisaandmeid,» lausus ta. «Asi seisab nimelt teie vanemates. Hiiumaal sääraseid isikuid igatahes ei ole ega ole kunagi elanud. Seal ei tunta Vassili Volki.»
Olin niisugust küsimust peljanud juba aastaid. Nüüd see siis lõpuks esitatigi. Kuid südameataki saamise või endast välja minemise asemel jäin imekombel täiesti rahulikuks. Tundsin, et sellele otseküsimusele ei saa olla kaht vastust, nüüd pean ütlema tõtt. Ülestunnistamine tähendas lõppu närveerimisele, unetutele öödele kodusadamas ja Vabriku tänava pisikeses toas. Hingasin sügavalt.
«Mu passiandmed ei vasta tegelikkusele. Esinen juba aastaid võõra nime all. Tõeliselt olen Sergo, Herman Mihkli poeg.»
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.