«Eedu jaoks oli tähtis üks pilt: mööda lahevett, mis ei olnudki nagu vesi, vaid selge taevas ise, libises roheliselt-hõbedaselt helklev pilv; üha kaugemale temast, üha pisemaks, ja sedamööda kasvas suuremaks igatsus tema sees.
Kui vana ta siis oli, kui ta seal kadakate varjus seisis ja pilve kaugenemist jälgis? Õige väike, sest tal polnud veel vaja kummarduda, et end põõsaste vahele peita. Kuid vanus ei olnud üldse tähtis, sest see pilt ja too tunne tema sees olid kui ajatud – ta kandis neid üha endas ja tema kasvamisega need ei muutunud tema sees.»
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.