Eestit annab otsida – ajas ja ruumis või kummaski omaette. Igaks juhuks hakkasin pihta algusest. Kõigepealt läksin Sumeri maale, millest olin palju kuulnud. Seal selgus, et mul on oma keel – eesti keel. Kas see tähendas, et olen eestlane? («Esimene eestlane»)
Sellisena ma sattusin keiser Traianuse Rooma, kõigi rahvaste pealinna. Aga kus on eesti rahvas? Mida ütleb ajaloolane Tacitus selle kohta? Aestii – kui aga pääseksin sinna! («Aestii»)
Eestit on peamiselt taga otsitud – ja taga leinatud. Minule see tähendas esimest pagulaspõlve koos lembitulistega, kes 13-ndal sajandil valgusid laiali üle Euroopa «valgete mustlastena». Ent pagulane igatseb tagasi kodumaale ja tema mõtetes võõrad võimud ei loe. («Mustlaselu»)
Ega ta tea, et temal ja ta rahval saab mõõt täis keset heaolu ja ta satub jällegi pagulusse. («Viimane eestlane»)
Seekord saatsin selle mööda Rootsis, eesti üliõpilaskonnas, kuni ma ei saanud enam millestki aru. Võib-olla oli takistuseks meie eesti keel, see, millega kõik algas. («Teiste sõnadega»)
Aeg on käes ühendada kõik eesti keeled. Hulljulge eesti grammatika koostamiseks saingi vastava stipendiumi. Asusin tööle, kui äkki ilmus Kalevipoeg, kes aga… («Kojutulek»)
Kas Eesti ongi midagi muud kui Esto-Atlantis?
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.