Hanejaht

Jumala eest, mu vanamees on täielik topis.
Mõni memm võiks niisugust asja lugedes muidugi kreepsu saada ja siis halisema kukkuda, et oh issand, kuidas küll võib nii oma armsa issikese kohta öelda, aga mida mina sinna teha saan, kui ta selline on. Ega see mulle endale ka ei meeldi, annaksin selle eest, et ta oleks endine, nagu enne ema surma, kümme, kas või kaskkümmned aastat oma elust, aga mis neist unistustest kasu?
Olen vahel mõelnud, et ta on oma rabelemiste ja rügamistega täitsa peast segi. Ise pole veel neljakümmetki, aga on jõudnud ennast juba kahel korral infarktini välja venitada. Kui nii edasi läheb, siis varsti hakkab ta kusagil hullaris kõndimist õppima, kindel see.
Puhkus on tema jaoks nagu narkarile lomka. Kui tekibki päevake, mil ta midagi ei tee, siis õhtuks pöörab ära. Närviline nagu vanakurat, röögib kui elajas iga asja peale ja käib ringi niisuguse näoga, nagu oleks tal tripper püksis.

Jaan Tangsoo «Hanejaht» on Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2002. aasta noorsooromaanivõistluse üks võidutöödest.