Kardinate wahelt tungis kämla laiune walguse juga tuppa ja heitis seinale heleda wao.
Dagmar ärkas üles. Ta lõi silmad oma kõrwal magawa Antoni näole: walge padja pääl oliwad tema enese kuldkollased sasis juuksed ja nende keskel puhkawa noormehe pää.
Uinuja palgeid käte wahele wõttes, pigistas naine magaja huultele ruttu kirglise suudluse.
Magaja ärkas, ja rauge naeratus weeres üle ta puhkewa näo. Küünarnukki padja pääle toetades ajas ta ennast pool istukile. Dagmar aga lasi ennast jälle padjale tagasi wajuda ja pani käed risti pää alla, kuna rind kõrgemale kerkis.
Öö omade uimastawate kirgedega oli jäljed mõlemi näole wajutanud. Kehad ja mõlemi terwe olek oli wösimus, roidumus, lõtwuse apatia.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.