Lääne-Rooma hukkuv ühiskond võtab oma kunagiste surmavaenlaste kimbrite viimast järeltulijat vastu kõige sellega, mida on tal veel pakkuda – kuhtuva vägevuse riismete, kaabakate käratsemise ja lõbumajade kahtlase suduga, mida süngestab verine hoolimatus inimelu vastu. Nii Ballimar Gallia Narbonensise provintsis, kui ka tema lähedased Britannias teevad kõike, mis neist oleneb, et taas kohtuda ja viia täide oma neimalubadus. Kuid Wulfingid poleks oma nime väärt, kui nad kõigel sellel niisama lihtsalt sündida lubaksid ning oma sõna on kaasa rääkida ka patriits Aulus Mamiliusel.
«Hundipäikese aeg. Vaen võtab verejälge» jätkab Tamur Kusnetsi sule kaudu Ballimar Kimbrungi saagat, milles salakavalus viskab maolookeid, kuuvalgus helkleb kalgil terasel ja teadmine oma kohusest sunnib peale raskeid valikuid.
488 lk.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.