Britannia provintsid pulbitsevad erinevate rahvaste ja hõimude soovist haarata saaki või säilitada elu. Rooma üksuste lahkumise järel on võtnud maad omavoli, kus ülemkuninga aujärje nimel ei peeta paljuks ohverdada hõimlasi, pilastada omaenese tütart ega reeta usaldust. Selles veresogases vees sumades otsivad teineteist nii Maod kui ka Hundid ja mõlemad on sunnitud põiklema raskemate sammude eest ja tallavad samas endi alla nõrgemaid. Kuid nornide kootud lõngad põimuvad kahel suguvõsal üha lähemale ja otsustav heitlus seisab neil peagi ukselävel.
«Hundipäikese aeg. Hullud on hundid ja hullud on hagijad» puhub lõpusarve Tamur Kusnetsi kirjutatu kohaselt nii Kimbrungide kui ka Wulfingide vaenutsemise loole, milles kõik teod – olgu need head või halvad – ületavad tavalisuse määra. Tamur sepitseb uut raamatut, elab koos suure perega Tartus ja harjutab mõõgavõitlust järgmise aasta turniirideks.
596 lk.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.