Elu ja olemasolu põhilised probleemid peidetuna igapäevaste sündmuste argikuube – see on Valev Uibopuu teose väline raamistik.
Nendes vormikindla ülesehitusega lugudes elab oma elu küla, see ürgseim ja primitiivseim ühiskondlik eluvorm, mis elu selgeima võrdkujuna on igavene ning kõigutamatu, vähemalt niikaua kui elab põlduhariv inimene. Selline on ka autori eestiline küla – igavene oma selguses ja lihtsuses, heas ja kurjas, rõõmus ja kurbuses – säärane, nagu me teda kõik veel mäletame.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.