Koduvägivald, alkohoolikust isa, allaheitlik ema, koledad pruunid onud köögilaua taga ja väike tüdruk oma pisut suurema õega sellesama laua all – selline on lapsepõlvepildike peategelase Liliti tavalisest õhtupoolikust.
Suureks saades rebib Lilit end küll lahti maakolka masendavast argipäevast, ent taustsüsteemina jääb see teda saatma ka pealtnäha tõusujoones kulgevas täiskasvanueas – segased suhtevõrgustikud ja eneseotsingutel ämbrisse astumine jätkuvad ka suurlinna tulede valguses.
Noore autori esikromaan «Ja anna meile andeks meie võlad…« jutustab peategelase Liliti silmade läbi nendest Eesti igapäevaelu tahkudest, mille ees me parema meelega silmad kinni pigistaksime.
Nirti (s. 1988) on uus, noor ja vihane autor. «Ja anna meile andeks meie võlad…» esimene osa on otsekui 21. sajandi «Kadri. Kasuema», mis räägib lapsepõlvest maal – vaesuses ja alkohoolikust isa võimu all, väga häguse lootusega paremale elule. Siis põgeneb tüdruk linna, kus ootab küll igatsetud iseseisvus, aga küüniliste inimsuhetega eluvõitlus jätkub.
Nirti on väga hästi kirja pannud sissevaate Eesti tabuteemadesse, karmi tegelikkusse, kus lootus lunastusele siiski piilub nurga tagant.
Mele Pesti, kultuuriuurija
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.