Jaan Rannapi uus jutukogu on kõige noorematele lugejatele kirjutatud lühilood Eestimaa loomadest-lindudest. Kuigi nendes pisipalades on ka metsaelanikeni jõudnud inimeste maailma uudised — mobiiltelefon, pleier, õigus valida ja olla valitud jt — on autor jätnud tegelased ikka iseendaks. Karu ei kallista siin kitse ja rebane ei joo jänestega kohvi.
Hea loodusetundjana on Jaan Rannap poetanud nendesse lugudesse hulgaliselt teadmisteteri. Seda, kuidas pasknääriproua lapse lohakusest tammik alguse saab, kuidas metssiga oma pojad põllult koju toob ja magama paigutab võib ja teaberaamatutest lugeda, kuid hoopis kuivemas sõnastuses.
Kui midagi teose iseloomustamiseks veel öelda, siis vast seda, et nalja teevad need leidlikult puänteeritud lood ikka ka. Mitte ainult väikesele lugejale…
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.