Otsekui jääpank kerkis ette minevik. Kalgid kühmud, liigsed lademed, tumedad sooned. Kusagil sügaval peidus läbipaistev lapsepõlv ja hele noorusaeg. Lõhkuda tuhmid kihid kildudeks? Hoogsalt, nii et kõliseks!
Allikategi vees on rauda ja roostet.
Las sulada möödunu aegamisi nähtavale, et elav vesi mälestustekaevu kokku voolaks.
Ma jõudsin koju!
Peetagu pealegi kodupaiga-kiindumust vanamoeliseks.
Kompsudega inimesed on aina ratastel. Steppidest tahmastesse linnadesse, laiade jõgede kallastelt murenevate mägede jalamitele. Ikka sinna, kus parem paistab.
Mind kiskus ainult siia, kus kesklinna katuste punased kiviharjad seisavad agulite tõrvalõhnalises rõngas. Käru aasadki käeulatuses, ja kummaline küll – ka mineviku jääpank kahaneb sulavetes just siin. Lahkumispäeva nagu ei lahutakski tänasest üheksateist aastat.
Imeline, hele tunne.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.