Valgustatud aknaid jääb üha vähemaks, torman nagu amokijooksja tänavast tänavasse, nagu jahikoer mööda metsa; siis tempo aeglustub, samm muutub hiilivaks – ikka lähemale valgustriibule kõnniteel, kus pilk lipsab mööda triipu kardinate vahelt tuppa ahvatlevalt ülestehtud voodile, toolile, kuhu hooletult visatud rinnahoidja ja nüüd veel veidi oodata, kuni tühi tuba saab magama mineva naise toaks.
143 lk.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.