Teadustöötajana ja ajakirjanikuna tuntud autori esimene ilukirjanduslik raamat sisaldab kolm publitsistlikku laadi jutustust nõukogude astronoomide, Antarktika-uurijate ning väliskorrespondendi argielust.
Tagasiteel Stockholmi hakkasid sagenema valgusfoorid, mis kogusid enda taha pikki autoderivisid. Linna piiri lähedal oli selline järjekord, et edasipääsemine oleks võtnud kümmekond minutit. Ain ei orienteerunud enam, millist haru pidi täpselt sõita tuli. Teed hargnesid mitmesse külge, valida polnud aga enam aega. Meeleheites juhtis ta auto ootajatest mööda, kõrvalreas oli foor parajasti roheline ja ta jätkas sealt. Ain lootis, et ka see rida viib tänavateni, mille kaudu pääseb südalinna. Sealt tuttavaid maju, sildu või ülesõite märgates võiks hakata uuesti orienteeruma. Lühemat teed sadamasse polnud praegu võimalik otsida.
Auto sattus tänavarägastikku. Paistis, et sellest ämblikuvõrgust pole pääsu. Ain oli nagu merel, ta teadis vaid ilmakaart, kus linnaosas ta parajasti võis olla, ning vaistu usaldades pürgis südalinna. Äkki vilksatas läbi sajuhoo tuttav kõrghoone meeldesööbinud reklaamiga. Nüüd püüdis ta selles suunas sõita. Siis märkas ta, et on Odengatanil, aga sõidab hoopis vastassuunas. Pilk lipsas bensiinimõõtjale – see oli nullis. Kell näitas, et laeva väljumiseni oli jäänud kakskümmend minutit.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.