Kirjutasin järgneva loo selleks, et tänada seda sugupõlve, kes minu kaasaegsetele võimaldas üles kasvada vabas Eesti riigis, kes meile andis rohkem kui me väärisime ja kelle lootusi meie kindlasti ei täitnud.
Kirjutasin selle ka, et säilitada nagu mälestusalbumis oma eakaaslaste pildikesi noorest ja arenevast eesti algkoolist ühes kodumaa väikeses linnas.
Ja lõppeks kirjutasin selle loo ka meie lastele, et nemad teaksid, kuidas emad ja isad koolis käisid, mida nad õppisid ja tegid, mis mänge mängisid ja kuidas üldse noored inimesed tol ajal elasid.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.