«Ära aja jama,» ütles Tom lühidalt ning ma teadsin, et tal oli õigus. Mis läksid mulle korda need võõrad. Ma ei tahtnud näha, kuulda ega rääkida millestki muust kui Tomist ja endast. Miks ta oli siin Pärnus koos minuga, mis meist saab õhtul, homme, aasta pärast? Ta ei armastanud mind, olin ta meelest lihtsalt naljakas, veidrik, kellega, kui ma oleksin olnud poiss, ta mitte ilmaski ei oleks sõber. Ta oleks mulle, uimasele unistajale, lihtsalt kolki andnud ja mind välja naernud.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.