“Aga enne ärasõitu Varssavist juhtub veel midagi, Aleksandri vaksalis nimelt.
Krahv Odintsov, alias kolleeg Rainer, ostab endale vaksali lugemiskapist terve sületäie ajalehti ja ajakirju, otsekui asuks maailmareisile. Nagu oleks see väga tähtis, kui palju on kellelgi kaasas tookordset ajakirjanduslikku nasvärki: mis on ühes lehes, see on ka teises – kõik ratsutavad sõja seljas selle võidurikka lõpuni.
Korraga röögatab keegi soldat ootesaali uske juurest käes mingisugune paber:
“Farmatsevi Ljuts ja Rjainer! Kas nad on siin?”
“Sii-,” tahab Rainer vastata, aga mina müksan talle kaunis valusasti ribide vahele: pidage suu! Ma juba aiman, millest on jutt. Meilt tahetakse allkirja, et oleme vastu võtnud kaks rongitäit koolerahospidalide kraami. Need allkirjad me targu jätsime andmata Ujasdovi hospidalis, sest kes pärgel teab, kas neis pitseeritud vaguneis üldse on midagi. Polnud meist kumbki nende laadimise juures, vaid tegutses seal lipnik… noh, see ja see, pikk, punase näoga põrnikas, kellega ma mitte milgi tingimusel poleks tahtnud kahekesi viibida pimedas ruumis kahte minutitki. Ja kõige õelam: ma ise juhtumisi nägin, kuis kaks koormat meie hospidali trääni pöördus vaksali asemel kuhugi kõrvaltänavasse. Aleksandri silla lähedal, kus sekeldasid kaks paksu juuti nagu kaks šokolaadikompvekki. ..”
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.