Pettunud monogaamses ja koomiksi-sarnaseks muutunud abielus, põgeneb Juksi Jaan isakoju ning jääb sinna neljaks aastaks. Selle aja sees meenutab ta oma kokkupuuteid üksiolemisega lapsepõlvest kuni perekonnast lahkuminekuni, suhtleb oma kooliaegsete sõpradega ning elab vastutusvaba ja muretut peiarielu. Sellest tüdinuna hakkab ta lahkama oma hingeelu, et saada sealt kätte aines, mis ta hingelise kriisi on tekitanud. Ta leiab üles valukohad ja asub neid likvideerima, makstes kätte kõigile, kes talle ülekohut on teinud.
Seejärel ilmutab talle ennast ingel, kes ta teguviisi heaks kiidab, teekonnale jumalateriiki juhatab ning teda seal saadab. Taevastest kõrgustest alla oma elu peale vaadates kujuneb Juksi Jaanis arusaamine, et ta on kaitstud hing ja väljavalitu, kes seatud uut õpetust kuulutama. Selle valguses käsitleb ta veel kord oma suhteid naistega, mille käigus formeerub õiglase kättemaksu kõrvale õpetuse teiseks alustalaks printsiip mehe ja naise ühekssaamisest.
Minevik, olevik ja tulevik segunevad nagu hullus, uni ja kujutluski omapäraseks reaalsuseks, mille autor Üksinduse vabariigiks nimetab.
Selles üksiolemise haaremiriigis on võimalik kõik, välja arvatud üks – olla õnnelik.
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.